Poetess Margit Peterson kommentaarib:

Sellest luuleraamatust leiab erinevaid žanre ja kujundeid. Kui raamatu iseloom on valdavalt metafoorivaba ja sotsiaalse alatooniga, laskub sonetipärg muinasjuttu, ohvrimeelsesse muinasjuttu. Autori otsekõne on omamoodi paeluv ja emotsioonid ilutsemata ehedad. Raamat on pisut ka newtonlikult dünaamiline. Tulihobu oskab tabada hetki, neid usutavalt kirjeldada ning lugeja endaga kaasa viia, olgu siis tegu kas paganliku maailmaga või hingekosutuse, enda leidmisega.