Käesolev raamat on üldistav käsitlus haritlaskonnast Eesti Vabariigis esimesel iseseisvusajal. Tegu on järjega 1997. aastal samade autorite üllitatud raamatule «Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917», mis pälvis Eesti ajalookirjanduse aastapreemia. Raamatu esimeses osas antakse ülevaade haritlaskonna peamistest rühmadest (õpetajad, arstid, insenerid, juristid, teadlased, kunstiharitlased, vaimulikud, ametnikud, ohvitserid, poliitikud jt) kvantitatiivses ja sotsioloogilises plaanis. Teine osa on pühendatud eesti intelligentsile kui ühiskonna ideevara genereerijale. Kirjeldatakse, mida arvasid väljapaistvad vaimuinimesed Eesti asjast ja välismaailmast, milles nad nägid iseenda ja eestluse missiooni ning «Eesti ideed». Kesksel kohal on vaimu ja võimu vahekord nii demokraatia kui ka autoritaarrezhiimi ajajärgul. Raamat avab uusi tahke Eesti vabariigi poliitilises, kultuuri- ja vaimuelus.
