«Mina, nagu üks «Vaimari» tegelastestki, hakkasin kümneaastaselt nägema unes tulevikku ette. Keegi ei uskunud mind. Sest inimesed ei taha uskuda asjadesse, mida nad ise pole kogenud.

See raamat on väljamõeldis, mitte minu elu. Hakkasin fantaseerima, et mis juhtuks, kui üks eriline laps peaks kasvama koos vanematega, kes seletamatutesse asjadesse üldse ei usu, ning mis juhtuks, kui see perekond koliks elama majja, kus peale nende elab veel keegi. Keegi, keda ennast pole näha, aga kelle tegusid on. Mis peaks mitteuskujaga juhtuma, et ta uskuma hakkaks? Sellest fantaasiast sündis õige lõbus fantaasiaraamat.»
Astrid Hiisjärv