Läbi aegade räägitakse kahesugusest vaimsusest: hinge sügavusest lähtuvast ja mõistusest tulenevast vaimsusest. Mõistusest lähtuva vaimsuse põhiküsimus on: kuidas olla kristlane? Mida peab üks kristlane tegema? Milliseid käitumisjooni peaks ta kehastama? Mõistusest tulenev vaimsus kajastab inimlikku igatsust saada üha paremaks, tõusta ikka kõrgemale, püüda Jumalale ikka lähemale. Sügavusest lähtuva vaimsuse mõte ei seisne mitte Jumala hääle äratundmises oma mõtetes, tunnetes, kannatustes või haigustes ja seeläbi selle pildi äratundmises, mis Jumal on minust enesele loonud. Tema ülim eesmärk on muutuda avatuks isikliku sideme jaoks Jumalaga selles käesolevas situatsioonis, kus me parajasti viibime, ka seal, kus meie enese võimaluste piirid lõpevad. Raamatus kirjeldatakse sügavusest lähtuva vaimsuse kahte poolust -- ühelt poolt võimalust jõuda tõelise mina ja Jumala juurde laskudes meie tegelikkusse ning teisalt oma võimetuse ja nurjumise kogemist tõelise palve asupaigana ja võimalusena luua uus isiklik suhe Jumalaga. Hinge sügavusest lähtuv vaimsus kirjeldab ühest küljest teraapilisi samme, mida inimene peaks astuma, et jõuda oma tõelise olemuseni. Teisest küljest on see religioosne tee, mis juhatab meid ebaõnnestumise kogemuse kaudu palveni, «hüüdeni sügavikust» ning vahetu ja jäägitu suhteni Jumalaga.
