Kas vaimuhaigus on haigus või hoopis inimlik karje keset ebainimlikku maailma?
Thomas S. Szasz seab selles klassikalises, ent provokatiivses teoses kahtluse alla kogu psühhiaatria aluse. Tema julge väide on selge: vaimuhaiguseks nimetatu ei ole meditsiiniline probleem, vaid inimliku kannatuse sildistamine – viis, kuidas ühiskond püüab talumatut tõde vormida vaikuseks, murdunud hinge sobitada süsteemi rütmi ja vaigistada neid, kes maatriksile ei allu. Tulemusena tembeldatakse vaimuhaiguseks sageli see, mis lihtsalt ei sobitu normi – ja nii saab kannatusest diagnoos, erilisusest ja isikupärasthäire ning iseseisvusest probleem, mida tuleb kontrollida ja korrigeerida.
Szasz näitab, kuidas emotsionaalne valu, protest, isiklik kriis või ühiskonnaga mittesobitumine on sageli loomulik reaktsioon ebanormaalsele olukorrale – sama loomulik kui palavik külmetusele või paistetus löögile. Kui sa räägid Jumalaga, nimetatakse seda palveks, aga kui Jumal räägib sinuga, öeldakse, et oled haige. Kui surnud räägivad sinuga, oled sa spiritualist, aga kui sina räägid surnutega, oled sa skisofreenik. Kuid selle asemel, et kuulata ja mõista, liigitatakse need seisundid haigusteks, mida tuleb ravida – sageli vastu inimese enda tahtmist.
«Vaimuhaiguse müüt» kutsub meid nägema kannatust mitte sümptomina, vaid sõnumina. See on raamat vabadusest, isiklikust vastutusest ja meie õigusest tõlgendada oma kogemusi ise, ilma et süsteem meid patoloogiliseks kuulutaks. See on kutse ärkamiseks ja manifest neile, kes tunnevad, et normaalsus võib olla kõige ohtlikum vangla. See raamat ei paku vastuseid, vaid loob ruumi. Ruumi küsimustele, kahtlustele, sisemisele vabadusele. Sest vahel on just see, mida kardetakse kui hullust, meie hinge kõige tõetruum ja ausam hääl.
