Lühendatud väljaanne.

Cervantese kõige tähtsam teos on kahtlemata «Don Quijote», ja sellel peamiselt põhineb autori ülemaailmne kuulsus. Eessõnas teosele tunnistab autor ise, et tema sihiks on olnud «hävitada seda autoriteeti ja mõju, mis rahva seas on rüütliromaanidel.» Rüütliromaanid, mis ülistasid rändavate rüütlite elu ja kangelastegusid, levisid 16. sajandi kestel üle kogu Euroopa. Rüütliromaanide lugemine muutus otsekui haiguseks - seepärast on arusaadav Cervantese püüd rüütliromaanidele hoopi anda.
«Don Quijote» ei ole labane rüütliromaanide eitamine, paroodia või satiir nende kohta. Cervantese ülesandeks ei olnud mitte ideaali hävitada, vaid seda kõigest aja jooksul külgekasvanud halvast ja vääritust puhastada, uuendada ja ülendada. Kõik, mis rüütluses oli suursugust, kallimeelset, inimlikku, leidis «Don Quijote's» vastse kehastuse, kuna kõike ebamäärast, ebakõlbelist ja võltsi lõbusa huumoriga paljastati ja naeruvääristati. Nõnda on «Don Quijote» õieti viimne ning kõige täiuslikum rüütliromaan, ja armastus kõige kauni ning üleva vastu, mis selle raamatu lehekülgedelt hõõgub, annab talle igavese elu.