See raamat on lugu veiniotsingutest erinevates kohtades ja (taas)kohtumistest huvitavate inimestega. Veinikorüfeesid, kes veini suurepäraselt õpetada ja neist kirjutada oskavad, jagub Eestis küll ja veel. Seda rolli ma ei võta ega tahagi võtta. Minu jaoks jääb põhitõeks: hea vein on see, mis maitseb. Kui minu lugu haakub lugeja veiniteekonnaga või kes teab, ehk annab sellele väikese müksugi, olen ma enam kui rõõmus.

Te ei hoia käes veiniõpikut, vaid lugu sellest, kuidas ma sammhaaval veini armastama hakkasin ja miks ma teda enam jätta ei suuda. See on lugu sellestki, kuidas ma veini üha paremini mõista püüan, aga peamiselt saan teada ikkagi seda, et ma midagi ei tea. Lõpuni veini tunda pole võimalik. Nagu armastuse puhul olema kipub.