Romaanis paljastatakse vankumatu kavakindlusega teadlikke ja ebateadlikke jõude, mis ekspluataatorite ühiskonnas inimloomust vigaseks väänutavad. Selle eesmärgi teenimiseks on autor valinud näiliselt õige erinevad kunstilised vahendid. Ühelt poolt kasutab ta moodsat sisemist dialoogi ja samade stseenide korduvat peegeldamist muutuvast vaatenurgast, teiselt poolt otsekui Balzacilt õpitud oskust seletada inimhinge väliste esemete ja ümbruse tähelepaneliku kirjelduse läbi.
Romaanile anti 1957. aastal Prantsuse Raamatukaubanduse auhind ja Raamatu Sinine Pael.