Taavi Novek on õppinud semiootikuks ja hinnatud oma isikupärase kunsti poolest. «Valegiidis» tuleb samuti esile tema äärmuslikult fantaasiarohke loomus – iseäralik keelekasutus ja kummalised mõttelennud. Läbielamised, emotsioonid, enese- ning ühiskonnakriitika on esitatud läbi halastamatu aususe ja huumori ning teravaimate troopidega.

Tegu on roman à clé'ga, reaalne reis läbi sündmuste, paikade, inimeste ja iseenda on vaid õrnalt fiktsiooniks maskeeritud. Teekond algas, kui autor Euroopas rännates Hollandis ohtralt erinevaid psühhotoksilisi aineid tarvitas. Tagasi Eestisse jõudnud, suunasid murelikud lähikondlased ta psühhiaatri vastuvõtule, kus tal pikemalt mõtlemata skisofreenia diagnoositi.

Järgnevad neli aastat: ravitsüklid, kus pandi käed raudu,põrandale pikali ja süst tagumikku, millele järgnes paar päeva kohutavat raevu, mõned päevad magamist, mõned nädalad mandunud emotsioonitust, keel suust väljas, ning järgmine pool aastat primitiivset vegeteerimist. Haiglapersonal suhtus patsientidesse diagnoosi järgi – skisofreenikule tähendas see, et kedagi ei huvitanud, kas ta on lehm, kellele antakse silo või inimene, kes saab järjekordset ravimiannust.

Nelja aasta jooksul polnud kedagi, kes oleks autorisse suhtunud kui inimesse. Õnnelikuks pöördeks osutus raviarsti vahetumine. Uuel arstil tekkisid kahtlused diagnoosi adekvaatsuses ning ta kutsus kokku komisjoni; skisofreenia diagnoos asendati dissotsiatiivse häire ja depressiooniga. Kahtlemata oli see põhjustatud läbielatust.

Järgnes uus ravi; mõnikord tuli motoorsete häirete, stuupori vms. tõttu poolkinnises režiimis viibida. Viimati viibis autor seal aastal 2011. Sellest ajast saati on näha märkimisväärset paranemist; dissotsiatiivsed häired on peaaegu kadunud.