Kolmest näitemängust koosneva kogumiku teine lugu, mis andis ka kogumikule pealkirja, on tõlgitud ilmselt varem, sest selle alusel on sündinud üks Tallinna Linnateatri tipplavastustest, mille Elmo Nüganen tegi 1993. aastal. Tänu sellele ei tohiks Rózewiczi nimi Eesti avalikkusele tundmatu olla.

Huvitav on ka 1968. aastal sündinud näitemäng «Vana naine haub», kus on tunda suuri sümboleid ja ajastu ängi. Tegemist on kummardusega visuaalsele teatrile, mis oli sel ajal Poolas tähtis.

«Lõks» (Franz Kafka elulool põhinev) on Rózewiczi viimane draamateos. Aines seab siin omad piirid ja see pole nii laiahaardeline kui ta teised näitemängud. Ent nauditav on seegi.