Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad, kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin.

Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. [...] Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi.