«Pärastlõuna kulges omasoodu ja aukartusest Valge Vaikuse ees pühendusid vaikivad reisijad andunult oma tööle. Kuid nagu teada, on loodusel palju üllatusi varuks, mis näitab, kui kõikvõimas ta olla võib – lakkamatud tõusud ja langused, tormide raevukus, maavärinate vapustavad tõuked, taevaavaruste lõputu ringkäik – kuid kõige kohutavam, kõige mõjuvam kõigest on Valge Vaikuse tardunud rahu. Igasugune liikumine lakkab, taevas selgineb ja on kui messingist valatud; vaikseimgi sosin näib pühaduseteotusena ja inimene muutub ujedaks – isegi ta enese hääle kõla mõjub hirmutavalt. Ainsa elusolendina rändab ta läbi kummituslikult elutu maailma tühjuse, ta väriseb oma hulljulguses ja mõistab, et ta elu ei ole kübetki rohkem väärt kui mõne tühise ussikese elu.»

Bâtard; See Spot; Pruun hunt; Kaugel maal; Süüdata lõke; Valge Vaikus – karmid põhjamaised lood loodusest, inimestest ja koertest. Sellest, kuidas kurjus kasvatab kurjust, kuidas kiindumus võidab mugavuse, kuidas enesekesksus ja paindumatus hävitavad elu, kuidas juhus muudab saatust.