Makedoonia luuletaja Nikola Madzirov on kaasaegse Euroopa luule omapärasemaid ja võimsamaid hääli. Tema kujundikeel on tihe ja rikkalik, see on palistatud nostalgia ja igatsusega. Madzirov on end nimetanud «pagulaste järeltulijaks vastu tahtmist», viidates sellega oma perekonna põgenemisele Balkani sõdade ajal XX sajandi alguses. Tema tekstides on alati kohal teatav kodutuse või kuulumatuse tunne, olemata samas juurtetu; ta kirjutab ühtaegu kiiretest sajanditest ja harilikest sõdadest, aga ka meilitsi saabunud sõnumitest ja lummemattunud basiilikatest. «Valgus ja tolm» on kakskeelne valikkogu, mis sisaldab läbilõiget autori luulest ja ühte lühiesseed.

Makedoonia poeet Nikola Madzirov on üks euroopa noore luule tõusutähti. Ajalugu on esimene piir, mis mul ületada tuleb. Tema eestikeelne valikkogu «Valgus ja tolm» annab edasi sõjapaguluse järgset õhustikku, «kusagil eikusagil» mahedalt, musikaalselt ja täpselt: Oleme põlenud tiku valgus, mis puutudes pudeneb tolmuks.Doris Kareva

Madzirov liigub kergelt melanhoolse vaatlejana mööda kohti ja olukordi, mis on ajutised, kaduvad, aga ikkagi juba ammu enne meid olemas, samad, vanad; ka kõige argisemate asjade kohal lasub mingisugune müütiline nukrus, mis muudab need kummastavaks. Nukrus maailmast, mis on muudkui juba olnud ja pidevalt mööduv, tuleb muidugi ka vaatleja lüüriliselt nomaadlikust vaimust. Tegu on väga kujundirohke luulega, mis võib nakatada ka lugejat tavapärasest rohkem kujundites mõtlema.Maarja Kangro