Autor kirjutab oma romaanist ise nii: ««Valgus olematus aknas» sündis paljude aastate eest, ehkki ta siis endast veel teada ei andnud. Oli vaid ootus. Ootus pimedas külmas ruumis, mille hingust oli autor poisipõlves omaenda palgel tundnud. Aeg tõi mõtteid, mis lõpuks põimusid põgusaks retkeks olematusse. Varjude riiki taorauast pilaku taga. Kuid vanade muistendite tegelasi teel vastu ei tulnud. Kõik olid inimnäoga. Polnud võimalik see rada, kuid polnud ka võimatu. Sest ilmas on sündinud asju, mille põhjust pole osanud aimatagi. Tarkade meelest võib liblika tiivalöök Brasiilias paisuda Floridas tormiks. Kümne päevaga saabus rändurile valgus. Koos valusa tõega. Kõige ehedamalt on see sõnastatud tuttavlikus mõistes – «meie nägemus ajaloost». Möödanikku näevad erinevalt mõlemad – need, kes olid valguse kustutanud, ja need, kes olid selle süttimist oodanud. Kes kujutaks ette ühist nägemust? Või äkki peaks leppel olema veel kolmaski allkiri? Tulesüütaja oma?»

Eesti Vabariigi endise teede- ja sideministri, parvlaev Estonia hukku käsitleva «Lõpetamata logiraamatu» autori Andi Meistri romaan on põnev avastus. Kirjutatud juba palu aega tagasi, näeb ta trükivalgust alles nüüd. Sest nüüd on aeg selleks küps.