Purpur-õhtu

Jo põiki üle hämardava maa
Purpuri-siidi huljub maha uduna
Ning päikse all tolmvalgel vaiksel teel
Pikk rida kündjaid hilja tuleb koju veel.

Sel vaiksel õhtul ollen üksinda
Ma omast armastusest tahan mõtelda:
Mu armastus, see kurb on surmani,
See tõusta pole üles võinud hõiskeni.

Ja ununenud ainsan vaatlusen
Kui mõistmatuma elu saladuse een,
Ma oma pilgu saadan kaugele.
Miks see, miks see, et pisar kipub laugele?