Kirjandus on vampirism. Vastastikune verelutsimine. Kõik imevad kõiki. Lugejad ripuvad kaanidena kirjanike veretukse küljes. Seda teivast, mis kirjanduse südamiku tapvalt läbiks, pole leitud. Ehkki näib, et otsitakse. Nii saab minugi vananev vampiiripõu mõnda aega veel tukselda ja ma löön oma hambatüükad ihaga kaasvenna-õe pulseerivasse tuiksoonde. Tajudes enda kaelal kalli kolleegi kihvasurvet. See on kütkestav tants, iseäranis kui sekka puhkeb mõni verdpritsiv kirepurse, mida kirjanduslikuks skandaaliks kutsutakse. Siinse raamatu kaante vahel on kirjutisi, mis seesugust kirglikkust sigitanud ja eks ma püüa edaspidigi.