See raamat pole mitte ainult narridest ega ka mitte üksnes kolme- või neljasarvelistest põrgulistest. See raamat jutustab neist kaugetest aegadest, milleni ei küüni enam inimese elav mälu ja mille kohta saksa teadlane Rudolf Drößler on kirjutanud, et mütoloogilis-personifitseerivas maailmapildis ei kätke «emma-kumma» taotlus, mis on iseloomulik meie analüütilisele mõtlemislaadile. Kujutelmade mitmekesisusega püüti tegelikkuse eri aspekte võimalikult täies ulatuses edasi anda. Tänasel asisel ajal usaldatakse kõnekate ajalooliste tõetunnistajatena pigem juhuslikult meieni kandunud materiaalse kultuuri jäändeid, mis pole mõeldud informatsioonikandjateks, jättes arvestamata selle rahvalauludes ja loitsudes talletunud eheda sõna, mis aastatuhandete jooksul põlvkonniti edasi antud ja otseselt mõeldud informatsiooni säilitama. Mis põhjust on näiteks arvata, et hauapanused said nimelt meieaegsete haualahtikaevajate jaoks ühes pandud või et prügihunnikute koostamisel mõeldi järeltulevatele põlvedele? See kaua settinud ja selginud sõna on tihtilugu sadades säilinud lauluteisendites meieni kandunud, olles seega ajale vastupidavam ka kõige kõvemast rauast -- ehk nagu ütleb soome sõnatark: «kivi on kova, rauta luja, / vaan miehen sana on lujempi» (R 1-4,122).
