Kes oli see mees, keda kutsuti omal ajal elavaks entsüklopeediaks – kellel olid silmapaistvad teadmised, aga ka muusikuvõimed, suurepärane keelevaist ja särav jutustamisoskus? Mees, kelle artistlikku natuuri võinuks kadestada ka näitlejad? Kelle seltskonda nauditi ja keda ümbritses alatasa austajateparv? Kui ta oleks saanud valida, kus ja millal elada, eelistanuks ta olla Ateena kodanik ja Sokratese õpilane, kellel on majapidamise tarvis ka paar orja. Omal ajal ülimalt tuntud ja mõneti vastuolulise Hardi Tiiduse sünnist möödub 2013. aasta sügisel 95 aastat. Hardit ennast pole enam meie seas. Kuid nii nagu ütles kord suur roomlane, ajaloolane Titus Livius – parem hilja, kui mitte kunagi –, nii on Toivo Tootseni abiga saanud kaante vahele Hardi Tiiduse lugu.

Võib öelda, et see lugu valmis paljuski kangelase enda abiga. Raamatusse talletatu on suurel määral Tiiduse suust kuuldud või sulest sündinud. Meenutusi jagavad ka inimesed tema ümbert – tütar, sõbrad ja kolleegid.