Maailma on jäänud veel küllalt palju nõidu, kes meid lummavad, võivad oma võimusesse võtta ja määrivad meie hinges seda kaunist, mille inimene ilmale tulles pärib.
Nende nõidade nimed on üldtuntud. Need on Ahnus, Vale, Kadedus, Kättemaks, Eneseimetlus, Reetmine, Vargus, Altkäemaks, Laiskus...
Kõige vanem ja kõige koledam nõid, kellest kõik teised on alguse saanud, on väga visa hingega, väga ettevõtlik ja salakaval.
See nõid valitseb seniajani poolt maailma ja on eriti võimas seal, kus eraomand kujutab endast ebajumalat, kellele on allutatud kõik - ka valitsused ja sõjad - ja keda peavad orjama miljonid inimesed. Seda Vana Nõia elukorda nimetatakse kapitalismiks.
Nendes maades, kus maailma valitseja, tark ja hea võlur Töö on pannud maksma oma õiglased seadused - võrdsuse, vendluse, vastastikuse lugupidamise ja abi, ühise võitluse kõikide õnne eest - seal on Vana Nõia võim hävitatud.
Siiski leiab see salakaval hävitaja teid, et meie kodudesse tungida, et oma kahjulikku seemet meie hinge pimedamatesse nurgakestesse külvata. Sellest räägibki romaan «Vana Nõid».
Võib-olla ei meeldi mõnele need romaani leheküljed, kus ma otseselt lugeja poole pöördun, varjamata oma seisukohti, oma vaenu nende vastu, kes on mulle vastikud.
Kuigi romaani läbib mõte, et Vana Nõid seab oma püünised kõige sagedamini üles just individuaalmajades ja -aedades, äratades kasuahnuse ja saamahimu instinkte, ei tähenda see, et iga eraisikule kuuluv maja või aed on tingimata Vana Nõia pesapaik.