Lapsed ja vanaema jäid keset platsi seisma ja muudkui vahtisid. Kõrgel õhus keerlesid inimesed aina ratasringi suure karusselli peal.
«Oih sa heldus!» ütles vanaema. «Selle peal pole ma veel tiirutanud. Aga neil paistab seal mõnus olevat.»
Seal oli ka niisugune karussell, mis käis ringi all nõlvaku jalamil. Sellel karussellil olid mänguhobused, ilusad autod, lõvid ja luiged, kus sai peal istuda. Isa aga vaatas vaid neid, kes olid kõrgel üleval.
«Ema, sellest on palju aega möödas, kui me niisuguse karusselliga sõitsime,» ütles ta. «Minu meelest me peaksime kord proovima.»
Ema raputas algul pead, kuid isa ei andnud nii kergesti järele. Lõpuks sai ta ema oma nõusse ning Maren ja Martin läksid neile järele, sest ka neil oli isu õhusõitu teha.
Kui aga ema ja isa ja teised kaks olid karussellile istunud ning see aegamööda pöörlema hakkas, märkas neid Morten Pesamuna.
Talle ei meeldinud sugugi, et tema ema sõidab sel kombel õhus ringi. Teda haaras õudne hirm. Ta istus maha ja hakkas kisendama, kuid karussell ei jäänud sellepärast seisma.