Ent kui õhtu saabus, lasi noormees kutsaril hobused kalessi ette rakendada ja sõitis linna lõbutsema. Need pummelungid valmistasid emale muret ja peavalu ning ta ei läinud kunagi magama enne poja kojutulekut. Parun seevastu vaatas poja prassingutele läbi sõrmede ja ütles abikaasale, et las poeg tunneb noorusest mõnu ja möllab elumere lainetes, enne kui abielusadamasse purjetab. Ta lootis, et küllap poeg naisemehena hakkab ka mõisa vastu huvi tundma. Pojale sobiv kaasa oli vanal parunil juba ammu valmis vaadatud. Selleks osutus tema kauaaegse sõbra ainukene tütar, kes oli lühikest aega abielus olnud ja mõned aastad tagasi leseks jäänud. Tõsi küll, leskproua oli parunipojast oma kümmekond aastat vanem, kuid selle eest oli tal linnas mitu kivimaja ja teist samapalju isalt kunagi juurde pärida. Abikaasale ega pojale ei olnud parun oma suurepärastest plaanidest midagi öelnud, ootas veel suve, kui ilmad ilusad, et sõber koos tütrega mõisa kutsuda ning asjade omasoodu areneda lasta.
