See on 18aastase Rapla koolitüdruku tundlikult kirja pandud romaan päevikut pidavast Lindast. Tema esimene päevikusissekanne on tehtud 10 aastasena. Sel päeval põgeneb ta vanemate tüli ajal koos oma noorema õega vanaema juurde. Nad veedavadki oma lapsepõlve ja kogu kooliaja peamiselt vanaema juures. See on tüdruku, neiu ja naise eneseleidmise lugu. Päevikusse mahub tema tundeid, mõtteid, unistusi ja hirme läbi elu. Pärast keskkooli sõidab Linda elama välismaale ja suhtlus vanaemaga peaaegu kaob. Linda tuleb juba keskealise naisena pikemaks ajaks Eestisse tagasi alles siis, kui saab kuulda, et vanaema põeb Alzheimeri tõbe. Raamat on sissevaade noorte kui vanade inimeste tundemaailma ja aitab mõista dementsuse all kannatavate inimeste sisemaailma.