Maimu Bergi (s 1945) proosat iseloomustab mitmetähenduslikkus, iroonia ja grotesk. Ta lause on täpne ja kerge, hea rütmiga ja elegantne. Ta romaanid ja novellid on kirjutatud nii nagu see oleks «luuletaja proosa». «Vanaema paneb vihmavarju kinni» on Maimu Bergi debüüt luules. Poeetiline väljenduslaad, mis kumas läbi ta proosast on nüüd saanud omaette valgusvihuks. Ime on sündinud, luuletaja on sündinud!
Vanaema ilusad valehambad veneaegses klaasis (tsena 2 kopeiki, hambad ise maksid palju rohkem). Vanaema ilusad valehambad Corega Tabsi helesinises leotises roosatavad, valendavad, helgivad hõbedaselt. Ärkavad ellu. Hõljuvad hällilaulude rütmis, tammuvad pioneerilaulude taktis, heljuvad Elvise helides, Biitlite piinas, roki raputuses, Violetta viimses karjes... Lahustuvad leinamarsis. Irvitavad nooruse üle, ise nii ilusad.
