Just tänu sinule mäletan oma lapsepõlve täis rõõmu ja naeru. Sul oli alati kombeks täita minu pisikesi unistusi ja soovikesi. Alati, kui tuppa sisenesid, täitus terve tuba justkui päikesega. Su süda oli nii suur ja sellest said osa paljud inimesed. Sinus polnud kunagi viha. Ainult siiras usk ja lootus paremast homsest. Sina õpetasid mulle kõiki elutarkusi ja seda, mis on püha.
Palvetasid mu eest alati ja saatsid kaitseinglid mu teed valvama. Mäletan, kuidas lapsepõlves käisime sinuga igal pühapäeval kirikus. Minu jaoks olid need kaks tundi alati nii pikad ja väsimusest laususin: ‚,Kallis vanaema, ma ei saa ju millestki aru, mida kirikuõpetaja räägib!» mille peale vanaema ütles, ‚,tuleb aeg, mil mõistad.» Sul oli õigus, vanaema. Nüüd ma mõistan!
