«Oma 75. sünnipäeval tegin ma kaht asja. Külastasin oma naise hauda. Siis astusin sõjaväkke.» Nende, juba omamoodi kultuslikuks saanud sõnadega algab John Scalzi esimene, 2005. aastal kirjutatud romaan, mis talle kohe maailmakuulsuse tõi.

Tulevik. Inimkond on laienenud sadadele planeetidele ja Maa on tehniliselt mahajäänud kolgas, kus 75-aastastel on võimalik astuda Kolooniate Kaitseväkke, et 10-aastase teenistuse eest saada võimalus alustada kusagil koloonias noorena uut elu. Umbes nii palju teabki ees ootavast John Perry, selle raamatu peategelane. Kuidas täpselt ta uuesti nooreks muutub, jäägu lugejale avastada, igatahes alustab ta sõjaväeteenistust, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada nii, et ta näeb palju huvitavaid võõrrasse ja tapab neid. Ega see talle ei meeldi, kuigi sõdimine tal päris hästi välja tuleb.

Võib öelda, et kogu raamat on üks suur austusavaldus Robert A. Heinleinile, kuid samas on see ikkagi 21. sajandi raamat – see on loogiline, kuid samas mitte surmtõsine; eriti midagi pühaks pidamata irvitatakse kõige üle, samas kui naljategemine ei ole eesmärk omaette. See on ka soe ja inimlik raamat, mis ei karda esitada suuri küsimusi.

Raamat sai alustuseks aastal 2006 Hugo parima ulmeromaanina ning Tori ja Locuse lugejaküsitlused nimetavad seda vastavalt aastate 2000–2010 ja selle sajandi parimaks ulmeromaaniks. Raamat on tõlgitud 20-sse keelde ja seda on müüdud sadu tuhandeid eksemplare.