Bulgaaria pimedast selgeltnägijast Vangast, kes elas aastail 1911‒1996, on kirjutatud palju raamatuid ja talle on pühendatud hulgaliselt internetilehekülgi, millest mõned imetlevad selgeltnägijat sügava austusega, teised meenutavad oma olemuselt kõige enam kollast ajakirjandust kõige sinna juurde kuuluvaga, kolmandad aga püüavad tõestada, et kuulus Bulgaaria pime selgeltnägija oli lihtsalt väga kaval rahaahne petis ja lisaks sellele ehk ka eriteenistuste agent.
Teadlased püüdsid Vangat uurida ja mõista ligi kolmkümmend aastat. Tema sõnu kirjutati üles ja kontrolliti hiljem, kogutud on tohutus mahus materjali. Professor Georgi Lozanov korraldas sotsioloogilise küsitluse 7000 Vangat külastanud inimesele, mis tõestas, et 70%
Vanga ennustustest täitusid.
1970. aastate lõpus toimus Bulgaarias avalik diskussioon
Vanga kui fenomeni üle. Professor Nikola Šipkovenski võttis tulemused kokku sõnadega: «Me ei suuda selle nähtuse olemust tõestada, kuid me ei saa seda ka eitada.»
Vanga kui ennustaja ja selgeltnägija ei valinud oma teed ise, kuigi tundub, et nägi seda alateadlikult lapseeas ette, kui kippus keeldudele vaatamata kinnisilmi asjade otsimist mängima, kinnitades, et näeb nõndaviisi mõndagi hoopis paremini kui avasilmi. Nägemisvõime tõeline kaotus viis tüdruku siiski pikaks ajaks masendusse. Mure aga ei tule tavaliselt üksi, vaid otsib endale liitlasi – õige pea selgus, et pimedast neiust peab lisaks kõigele muule saama kasuema orbunud õdedele-vendadele.
Sellal hakkasidki Vangat külastama saadikud teisalt, kes tegid talle ülesandeks olla toeks veel enamatele inimestele kui üksnes oma lähedased.
Vanga teenistus, kui seda nõnda võib nimetada, kestis kaua ‒ palju kauem, kui ta seda ise soovinud oleks. Kolmel korral püüdis ta n-ö maailmast lahkuda, minna ära kloostrisse, kuid see ei õnnestunud. Esimesel korral olid kõik nunnad läinud palverännakule ja
Vanga koputas asjatult suletud ustele. Teisel korral oli haigestunud kloostri eestseisja ega võtnud kedagi jutule, kolmandal korral tegi mineku võimatuks paduvihm.
«Teie magate öösel, kuid mina lehitsen inimsaatuste lehekülgi ja elan läbi kõigi inimeste tragöödiaid,» on
Vanga öelnud. «Ainult mu keha puhkab sellal, mõtted aga uitavad ringi. Ma näen nii palju, öösiti näen ja kuulen ma eriti hästi. Elan sellal läbi kõigi inimeste piinu ega suuda ega julgegi seda selgitada, sest range hääl hoiatab mind lakkamatult, et ma midagi mingil juhul selgitada ei püüaks, sest inimesed on väärt just seda elu, mida nad elavad…»
Pime selgeltnägija lahkus siit ilmast 11. augustil 1996 naeratusega, tõdedes, et nüüd on ta minekuks valmis ‒ tema ülesanne olla ligimestele nõuandjaks ja lohutuseks on täidetud, ta võib minna puhkama.
Kui peaks olema täitunud see, mida
Vanga ühena viimastest asjadest ette kuulutas – et 2005. aastal sünnib ilma laps, kellest saab tema ande pärija –, siis peaks ettekuulutuses mainitud tüdruk nüüd juba kuueaastane olema. Kui on nii, et temagi anne avaneb täies jõus alles 12 aasta vanuses, nagu juhtus Vangaga, siis peaksime sellest kuulma 2017. aasta paiku.
Vanga nägi minevikku ja tulevikku, aga ta oli ka ravitseja. Kuna ta ravitsejana kinnitas, et inimest aitavad kõige paremini need taimed, mis kasvavad tema enda kodukohas, siis ongi raamatusse valitud esmajoones retseptid, mille koostisosi saab ka Eestist korjata.
Kordustrükk.
