Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui «kadunud» inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte «kadunud» ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes.

Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne.

Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult välja, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest.