«Kui ma hakkasin oma pärastlõunaid vannitoas veetma, ei olnud mul kavatsust sinna kolida; ei, ma viitsin seal vannis mediteerides mõnusasti aega, vahel riides, teinekord päris alasti?»
«Vannituba» on belgia kirjaniku [i:73144]i debüütromaan. Selles minimalistlikult napisõnalises, ent samas filmilikult detailirohkes argielu pisiseikade kirjelduses on peale haarava siira lihtsuse ja ootamatu sügavuse ka raskesti määratletavat vastupandamatut võlu, mis soojendab südant ja kisub suu muigvele ka korduval lugemisel. Kui sellele lisada iseäralik ülesehitus – «Vannitoa» motoks on kuulsa Pythagorase teoreemi sõnastus –, pole raske mõista, miks see 1985. aastal prestiižses Minuit' kirjastuses ilmunud lühiromaan tekitas nii suurt furoori, tehes tundmatust noorest belglasest üleöö ühe lootustandvaima prantsuskeelse kirjaniku.
