Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti nn esimese vabariigi ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis omakorda määras suuresti ka valikud 1939.-1940. aastal, kui tollaste riigijuhtide poolt «vaikiva ajastu» ebademokraatlikus situatsioonis vastuvõetud allaandlike otsuste tulemusel hävis Eesti riiklus.
Kuid üllataval kombel, kuigi Eesti on juba 25 aastat taas formaalselt iseseisev, pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust vabadussõjalaste liikumisest. Sellist, mis oleks üheselt keskendunud 1934. aasta pöörde põhjustele, sündmustikule, tähendusele ja tagajärgedele. Just seetõttu laiutavadki meie ajalooteadvuses siiamaani Pätsi autoritaaraja propaganda ja nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased.
Propaganda väänab massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde igati legaalsel moel – riigivanema- ja parlamendivalimiste teel.
12. märtsil 1934 oli riigivanema valimiskampaania täies hoos. Vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka oli kogunud 52 436,
Johan Laidoner 18 220,
Konstantin Päts 8969 ja
August Rei 2786 poolt-allkirja. Antud häälte hulk ei olnud otseselt millegi otsustaja, kuid kindlasti oli see populaarsusküsitlus. Sel ajal riigivanema ametit pidava Pätsi ees oligi dilemma: kas säilitada võim riigipöörde abil või lasta valituks saada kindral Larka ja ise võimult kõrvale tõrjutuks osutuda. Teades, et kogu senine poliitiline eliit, kes kartis valimiste teel poliitikast kõrvaletõrjutuiks osutuda, teda toetab, valis ta esimese võimaluse…
