Tegemist on väga tõenäoliselt Eduard Laamani sulest pärineva, kuid omal ajal avaldamata jäänud käsitlusega vapslusest.

Autor näitab, kuidas vapside liikumine tegi ülemaailmse majanduskriisi ja noore Eesti riigi oskamatuse tõttu sellega hakkama saada vaid viie aasta jooksul läbi mitu arenguetappi. Esmalt oli see endiste Vabadussõja sõdurite-ohvitseride peamiselt majanduslike sihtidega kutserühmitus, siis poliitiline liikumine ajale jalgu jäänud põhiseaduse parandamiseks, alul käsikäes mõne Riigikogu erakonnaga, seejärel juba omal käel. Ühtlasi toimus vabadussõjalaste juhtkonnas võimupööre – see läks äärmusliku, oma eesmärgid ja võitlustaktika Saksa rahvussotsialismilt ja Itaalia fašismilt laenanud kildkonna kätte. Oma põhiseaduseelnõu võidu mõju all võeti alates 1933. aasta sügisest ette äge propagandarünnak ainuvõimu saavutamiseks ja kui seda takistati, siis valmistuti otseseks vägivaldseks võimuhaaramiseks.

Eduard Laaman (1888–1941) oli sõdadevahelise Eesti väljapaistvaim poliitikauurija –ajakirjanik, ajaloolane, sõltumatu mõtleja ja ühtlasi kõrgendatud vastutustundega poliitik. Tema arvukatest raamatutest on tänapäeval vast tuntuim „Eesti iseseisvuse sünd“. Käsikiri avaldatakse peaaegu muutmata kujul – häälena otse omast ajast.