Ühelgi varasemal inimtsivilisatsiooni ajajärgul pole usutud pelgalt viie meelega kogetavat maailma. See on meie ajastu eripära. Oleme meisterlikud mateeria taltsutajad, kuid oleme loobunud pühadusest – olulisimast inimeses.

Ja ometi on pühadus kõikjal meie ümber ja me sees. Tuleb lihtsalt seisatada ja vaikida. Vahel laulab ta linnuna, liigub tuulena, lõhnab nartsissidena… Homme võib see olla teisiti, aga see on alati päris, see on tõeline. Kogeda saab seda vaid südamega, sest mõistus on pühaduse jaoks liiga väike.