«Kui lõpuks vaikseks jääb, lubatakse neil keldrist lahkuda, aga majast välja minna ei tohi. Poiste elupaik on ülemisel korrusel ühes klassis. Akendest avaneb kohutavalt ilus vaade. Nii õudne, kui see ka ei ole, on see vaade tõesti ebamaiselt ilus ja sellel momendil on Merilil valusalt kahju, et ta seda jäädvustada ei suuda. Kogu linn põleb, leegid tõusevad kogu oma värvide ilus taevasse. On tunne, et linnas ei jää vist alles ainsatki maja, mis ei oleks purunenud, see lõõmab leekides.
Poisid kamandatakse välja päästetöödele. Ka Merili hiilib tagauksest välja, ta tahab minna vaatama, mis on ristiema perest saanud.
Koolimaja taga platsil on hobused, mitmed neist lamavad surnult maas, elusad hirnuvad ja karjuvad metsikult, saksa sõdurid askeldavad nende ümber.»