Juhan Toomepuu (1902-1990) sündis Lõuna-Eesti talurentniku pojana, kelle unistused kaugetest randadest täitusid, kelle karjääriredel viis ta sõjalaeva ohvitseride messi ja kes nägi palju, mida peetakse maailmas vaatamisväärseks, huvitavaks ja ilusaks. «Saatus oli mulle, kui mitte lugeda kodumaa kaotust, pillavalt lahke», kirjutab ta. Kodu ei suutnud talle kaasa anda jõukust ega haridust, küll aga sai ta teadmistejanu, järjekindluse, aususe ja põhimõtted, mis teda ta eluteel edukalt kandsid. Oma mälestustes kirjeldab autor huvitavalt ja humoorikalt oma lapsepõlve tsaariaja Võru- ja Valgamaa külades, lahingutegevust Vabadussõjas 16-aastase vabatahtlikuna, teenistust allohvitserina noore vabariigi sõjaväes, õpinguid Tallinna Merekoolis, teenistust kauba- ja sõjalaeva ohvitserina, sõite maailmameredel, kaugeid randu, elu maailma pealinnas New Yorgis ja USA läänekalda minifarmis. Oma sünnimaad kandis ta aga alati südames. «Elu oli siiski kõige ilusam ja maa taevale kõige lähemal lapsepõlve kodus Eestis», ütleb ta oma mälestuste kokkuvõttes. Seda arusaama on ta püüdnud edasi anda oma lastele, lastelastele ja kõigile eesti noortele.