«Varbadeta puur» on Anu Kree teine sõnaloomeline romaan. Raamatus hargneb armastuslugu, milles põimuvad inimsuhete dilemmad sisemise, eksistentsiaalse vabaduse küsimusega. Naine, kaks meest ja hulk eriskummalisi tegelasi.
Kui keegi oleks mulle mitukümmend aastat tagasi öelnud, et kirjutan kunagi sellise raamatu, poleks ma teda uskunud. Samamoodi tundunuks siis võimatuna ka see, et vahel võib elu kõige vabastavamaid hetki kogeda pikkadeks tundideks tualetti luku taha jäädes. Samuti poleks ma uskunud, et keegi võib pühenduda läbi kõrvalesta kumendavate veresoonte uurimisele. Ning ka mitte seda, et keset eredat suvepäeva tundmatust vanalinna majast sisse astuja võib sattuda Kehtivuste Muutmängu Ööle, ja et selle maja ühes toas mängib pianist juba teist aastat katkestusteta järjepanu. Kõige seesuguse kõrval näib päris loomulikuna, et nende kaante vahel elab ka kuuriga kohast kohta rändav mees, et mõnikord sajab vihm kohvikuakna klaasi auguliseks ja et armastuse küsimuses saab agadeta kindlust pakkuda vaid unimene – segu inimesest ja unistustest. Kuid mõnikord on asjad lihtsad. Mõnikord on lihtsalt hea.
Muidugi, kohvikus olid erkoranžid toolid, mille särtsakus moodustas ettekandjate musta riietuse juurde kuuluvate siniste ilusallidega pilkupüüdva koosluse. Muidugi, kohe akna taga seisid kogukad betoonpütid, mis kõikvõimalikes toonides võõrasemasid täis istutatud. Muidugi, uksel käis toidukohta uudistamas rohkearvuline perekond veelgi rohkearvulisemate värvikombinatsioonidega rõivastes. Mina aga olin täidetud kõige rõõmsama värvusega – su iiriste halliga.
