Romaan „Varemed” kirjeldab nappide kirjanduslike võtetega, ent samas aredalt ja reljeefselt, mis juhtus meie maaga traagilisel XX sajandil, mil Eesti kaotas viiendiku oma rahvastikust. Peategelane, Lõuna-Eestis sündinud Vahur on koondkuju Eesti Vabariigis 1920.–30. aastatel sirgunud noorest põlvkonnast, kelle pered, maailma ja tuleviku purustab 1940. aastal alanud Nõukogude Liidu okupatsioon. Nagu tuhanded temataolised patrioodid, peab Vahur oma kohuseks Eesti taas vabaks võidelda. Tol hetkel pole selleks aga muud võimalust kui astuda vabatahtlikult eelnenud punasest õudusest vabastaja – Saksamaa sõjaväkke. Pärast väljaõpet Heidelageris teeb ta läbi ränga lahingukarastuse pataljon „Narva” ridades Ukrainas. Eesti Leegioni koosseisus võitleb Vahur 1944. aastal Narva rindel ja Sinimägedes. Autor rõhutab, et seistes meeleheitlikult vastu pealetungivale Nõukogude armeele, valasid leegionärid verd oma kodumaa vabaduse, mitte Hitleri Saksamaa nimel. „Vales” mundris sõdimist ei soovi aga mõned tänapäeva eesti ajaloolased ikka veel mõista ega andestada. Alanud uus Vene okupatsioon toob Vahurile metsavennaelu, arreteerimise, raisatud aastad Vorkuta ja Mordva vangilaagrites. Tal õnnestub jääda ellu, õnnegi leida, rajada perekond ja näha ka Eesti vabanemist. Vahur ei kahetse oma valikuid ega virise, kuid vanas eas järeldab kibedusega, et tema kunagisest aatelisest Eestist on jäänud ainult varemed.