Varblased ei kartnud pulle.
Ja nüüd tuli välja, et vareski ei karda pulle.
Esialgu hindas Mihkel olukorda aiapostilt, koogutas kaela ning kogeles midagi omakeelset, siis aga maandus varblaste keskele künapõhja. Varsti oli nonnil varbad ning rinnaesine jahused, aga lindu see ei häirinud, ta kõndis künas tähtsalt ja ning asjaliku näoga ringi nagu mölder veskis. Kui üks pullidest oma sinakad ninasõõrmed Mihklile ligemale ajas ja lindu nuusutas, ei sattunud nonn ärevusse, vaid vaatas loomale uudishimulikult otsa ja isegi püüdis teda nokaga mokast katsuda. Pull astus sammu tagasi, silmitses Mihklit üllatuse, imestuse ja lõbusa uudishimuga, tõmbas siis selja küüru, puhus ning mühatas valjusti, aga muhedalt ja vihata. Vares hüppas künaservale, lehvitas tiibu, et tasakaalu saada, ning kraaksatas pehmelt ning mõistvalt, otsekui oleksid tema ja pull ühise keele leidnud. Pull seisis rahulikult ja liikumata, ja ta silmades püsis ikka see mahe imestus, nii ootamatu tema tõmmu lauba ning süngete sarvede all. Pull inises bassihäälselt, Mihkel koogutas kaela allapoole, võttis hoogu ning oli äkitselt pulli turjal.
«Mihkel!» jõudis poiss hüüatada, aga see hääl kadus suure punase looma möiretesse. Pullist käis võdin läbi, nagu oleks teda elektripiitsaga susatud, loom tardus hetkeks justkui pronkskuju, siis aga sööstis tuhatnelja paigalt, ise mühinal korsates.
«Mihkel!» hüüdis poiss, aga Mihklil polnud aega poissi kuulata. Mihkel ei lennanud pulli seljast maha, ta oli küüned pulli selgroogu surunud.