Miski polnud enam nii, nagu esmapilgul näis. Kõik klappis mehe räägituga, kuid mitte millegi muuga, mida Marta Eavans tavaliseks eluks pidas. Tuli tunnustada osavust, millega loos tõde ja vale põimusid. Sel ebareaalsel ööl ilmus mees olematusest, korraldas naise elu järgnevaks paariks kuuks ning kadus siis taas olematusse.
Marta Eavans teadis, et see oli juhtunud, et see oli uskumatu ja et ta ei saa sellest kellelegi rääkida. Seitse surnukeha oli palju ka Föderatsioonile, aga Willie Douglas ei sallinud, kui kasutati ülemäärast jõudu. Alles hiljem taipas ta, et Marta Eavansil on arusaamatu võime sattuda järjekindlalt sinna, kuhu ta ei tohiks mingil juhul sattuda, ja sellega liitus oskus teha sellest alati tema mure.
