Triin Soometsa üheksas luulekogu «Varjatud ained» on autorile omaselt kirglik, kehaline, jõuline ja teadvuse hämaraid soppe puudutav, luulekeel isikupärane, intensiivne ja veidi ohtliku hõnguga.

lihtsaks on vaja saada
ükskõik kui keerulist kaudu
kummel koduõuel
ja kruusatee
välja mõelda
unustada intelligentidest vanemad
kes oskasid kõike keeruliseks teha
keskenduda näiteks kahtlemisele
milles on küsimus
selles on ka vastus
kõik
(lk 72)