Triin Soometsa üheksas luulekogu «Varjatud ained» on autorile omaselt kirglik, kehaline, jõuline ja teadvuse hämaraid soppe puudutav, luulekeel isikupärane, intensiivne ja veidi ohtliku hõnguga.
lihtsaks on vaja saada ükskõik kui keerulist kaudu kummel koduõuel ja kruusatee välja mõelda unustada intelligentidest vanemad kes oskasid kõike keeruliseks teha keskenduda näiteks kahtlemisele milles on küsimus selles on ka vastus kõik (lk 72)
