1806: õnnejoovastuses Astrid Poole kannab pruutkleiti. Ent enne kui ta jõuab abieluvoodisse, ta tapetakse ja kullast võru kistakse ta sõrmest. Ta viimased sõnad on tõotus Collinile meest mitte kunagi maha jätta…
Graafiline disainer Sonya MacTavish on rabatud, kui kuuleb, et ta lahkunud isal oli kaksikvend, kelle olemasolust isa polnud teadlik – ja et onu, kellest ta ise oli äsja teada saanud, on pärandanud talle peaaegu kogu oma vara, kaasa arvatud majesteetliku Victoria-aegse maja Maineʼi osariigi rannikul, kus ta peab testamendi kohaselt elama vähemalt kolm aastat. Kuna Sonya on hiljuti kihluse katkestanud, otsustab ta sõita Maineʼi ja uurida välja, miks lapsed omal ajal kohe pärast sündi teineteisest lahutati ja miks seda hoiti salajas, kuni see tuli ilmsiks alles tänu genealoogia veebilehele.
Noor advokaat Trey, kes Sonya kaljul asuvas suures häärberis vastu võtab, märkab Sonya ärevust – ning tunnistab, et jah, häärberis tõesti kummitab… ent ainult natukene. Ja Sonya avastabki, et esemed liiguvad ja heast peast hakkab mängima muusika. Ta näeb isa maalitud maali, mis ripub seletamatul kombel kadunud onu kabinetis, ja Astridi-nimelise naise portreed, kelle kohta advokaat ütleb «esimene kadunud pruut».
On selge, et Sonya on pärinud märksa rohkem kui ainult maja. Ta on pärinud sajandite vanuse needuse ja kui peaks olema mingitki lootust needus eemaldada, siis ka lahendamist ootava mõistatuse…
«Varjatud pärand» on esimene raamat New York Timesi menuautori Nora Robertsi «Kadunud mõrsjate» triloogiast, mis jutustab tragöödiatest, leitud ja kaotatud armastusest ning perekonnast, mida on mitme sajandi jooksul painanud kummitused.
