Mirjam Parve debüütkogu «Varjukeha» moodustab temaatiliselt ühtlase kogu, mida läbivateks joonteks on pidevalt kuskilt servast hargneva või hajuva enesesamasuse küsimused, elutunne, mis mõnikord on tühja kraanikausi või lössis rehvi kujuline, aga üritab siiski otsida usku inimlikkusesse eneses ja maailmas, ja lootus, et ka vaikse häälega öeldu võib vajalik olla. Algupäraste tekstidega on dialoogis tõlked ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest.