«Lund sadas, paksu laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel, mis siiraviira noorte mändide vahelt läbi puges kuhugi suurema tee poole, kus möödasõitvad reed jalastel nagisesid, hobused puristasid ja meeste jutukõmin kostis.
Armastan lund, kui ta veebruarikuu päikese paistel värvilistes helvetes sätendab - siis viibin lumelagendikul kui lilleaias; aga ma armastan lund ka siis, kui ta vaikselt metsateel langeb ja mu riietele, silmalaugudele, ripsmeile peatuma jääb: nõnda puutub ta mind õrnema käena, rahustades, vaeva unustama pannes, äratades unistusi kaugeid ja lähedaid.»