„Varjundid“ on rännak inimese sisemisse topograafiasse – sinna, kus valgus ja pimedus ei ole vastandid, vaid sama maastiku eri kihid. Need luuletused ei püüa maailma siluda ega pehmendada. Nad ei vabanda, ei palu luba, ei varja oma toorest palet. Siin on valu, mis ei taha vaibuda; iha, mis ei küsi moraali; armastus, mis on kord päästev, kord hukutav; ja elu, mis voolab edasi ka siis, kui inimene ise hetkeks seisma jääb.