On elu kui maskiball.
Kaelas kitarr,
ses saalis ma hulgun
kui kodutu narr.

Ümber peidetud pilgud,
juukselokkide vask,
põgus naeratushelk,
kui näolt langeb mask.

Sissepööratud mõtted
ja vaikivad suud,
truult varjatud tunded.
Ei midagi muud.