See raamat on koostatud ebatavaliselt: lehekülg-, lõik- ja ridahaaval on siia kogutud mõtteid V. Suhhomlinski (1918-1970) arvukatest raamatutest ja artiklitest. Lugejal on võimalus tutvuda tema seisukohtadega, mis puudutavad laste kasvatamist perekonnas ja koolis ning kommunistliku kõlbluse kujundamist.
«Pedagoogikast peab saama teadus igaühele,» kirjutas V. Suhhomlinski. Lapsevanemad, õpetajad, kasvatajad - kõik, keda puudutavad kasvatusküsimused, leiavad sellest raamatust niihästi praktilisi nõuandeid kui ka teadlase mõtisklusi pedagoogika elulistest probleemidest.

«Mis on olnud peamine minu elus? Vastan kõhklematult - armastus laste vastu. Minu pedagoogiliste tõekspidamiste alfaks ja oomegaks on sügav usk sellesse, et inimene on säärane, nagu on tema kujutlus õnnest.»
«Väikese inimese vaimset maailma ei tohi taandada õppimisele. Kui hakkame taotlema, et tunnid neelaksid lapse kogu vaimse jõu, muutuks tema elu talumatuks. Ta ei pea olema paljalt koolijüts, vaid eelkõige mitmekülgsete huvide, tarvete ja püüdlustega inimene.»
«Hea õpetaja saab olla üksnes siis, kui ollakse hea kasvataja... Kasvatustööst osavõtuta pole õpetaja kogu pedagoogiline kultuur ega teadmised midagi muud, kui üksnes kasutu ballast.»
«Minu arvates on sõna ja ilu kõige paremad noore hinge mõjutusvahendid. Õpetaja sõna on kasvandiku hinge mõjutamise asendamatu instrument. Kasvatuskunst tähendab eelkõige oskust kõnelda, oskust inimsüdame poole pöörduda. Olen kindlalt veendunud, et paljudel koolikonfliktidel, mis küllalt sageli lõpevad suure pahandusega, on üks algpõhjus - õpetaja oskamatus õpilastega rääkida.»