Ma istun pinglie müüri varju ja andun mõtetele. Linnas süttivad tuled. Vabrikud hundavad võikas kõleduses. On jahe.
Korraga kostavad läheduses sammud ja mingi hämar inimkuju ligineb mulle müüri tagant. Ta möödub minust pikkamisi. Mu tähelepanu köidab ta sammude eriline kahin, - tundub, nagu kannaks ta jalas midagi väga kergekt, viiske või pastlaid. Minu kohta jõudes kummardub ta vähe, et minu näole heita terast pilku. Siis kaob ta müüri taha.
Kuid viivukese aja pärast kostavad samad sammud uuesti. Kuju tuleb tagasi. Ta ilmub kui vaim müüri tagant ja ligineb kahtlevalt pingile, millel ma istun. Pingini jõudes köhatab ta, nagu midagi öelda tahtes, aga nähtavasti ei söanda seda teha ning istub viivitades.