Markii võttis oma lumise mantli seljast ning seadis end neiu kõrvale tule äärde istuma. «Ma ei arvanud, et torm võib puhkeda, kuid nüüd, kui asi on tõesti nii, leian ma, et seda tuleb võtta kui seiklust,» lausus ta. «Kui me peame siia ööseks jääma, ei ole see küll kuigi lõbus,» vastas Nerita ning tekkis jäine vaikus. Markii vaatas teda vaikides ning ütles siis: «Kas te ikka teate, kui ilus te olete?» Nerita kallutas pea ühele küljele. «See pole küll eriti sünnis viis markii Wychboldil oma lapsehoidja-guvernandi kõnetamiseks,» ütles ta külmalt. Mees heitis talle kirgliku pilgu. «Asi ei puutu markiisse, vaid mehesse... mehesse, kes leiab, et on võluva salapärase olendiga sattunud väga kummalisse olukorda...»
