Vabandage, härra, kas ma saaksin ehk kuidagi abiks olla? Oo, ma näen, et kohutasin teid. Ärge laske end minu habemest hirmutada, ma olen suur Ameerika sõber.

Need sõnad lausub salapärane võõras hämarduvas Lahore'i linnas ühe teemaja kõrval. Ta kutsub teid tassikesele teele; te saate teada ta nime ja kuulete, mis sundis teda, kes ta nii laitmatut inglise keelt räägib, teid üles otsima. Te poleks ehk osanud oodata, et ta on nõnda palju näinud mees: arvatust rohkem rännanud ja arvatust kõrgemalt haritud. Ta tunneb läänt paremini kui te ise. Sedamööda, kuidas laskub pimedus, jutustab ta oma loo... Ja siis saab selgeks teie kokkusaamise tõeline põhjus.

Heliloojana lähevad mulle alati korda muusikateose kompositsioon ja struktuur. Romaani lugedes lasen end enamasti tegevusest sedavõrd haarata, et ei pööra vormilisele ülesehitusele tähelepanu. «Vastutahtsi fundamentalist» on ses mõttes tavatu. Väga eriline lugemiskogemus… Soovitan!Peeter Vähi