Võiksime käesoleva romaani ristida «satiiriliseks seiklusromaaniks», kui ainult autoril poleks veres põlgust tavaliste lahtrite vastu – ka kirjandusliikide suhtes. On nimelt A. Gide'i põhiolemuseks kõikjal välja libiseda konventsioonidest, kinnistunud vaatevinkleist, üldse etteseatud piiridest.
Oma «Vatikani keldrid» alapealkirjastab autor ise «sotie'ks». Selle nime all tunti XV sajandil burleskseid ettekandeid nn. sot'de poolt, kes kujutasid selle ilma suuri ja vägevaid, kusjuures satiirilise noole terav ots oli sihitud paavstide ambitsioonide ja narruste vastu. Käesolev teos on sotie algtähendusele küll kõige ligemal: siin nöögatakse otseselt katoliku kiriku pead ja kõiki vagatsejaid üldse. Kirjaniku nii selles romaanis kui muiski teostes avalduv protestantism ja usuline krititsism ei jätnud katoliiklasi muidugi ärritamata.