«Ma tean, kes sa oled,» sosistas Maria. «Kes siis?» «Ussmees!»
Edasi käis ta mu taga ja kommenteeris üle mu õla igat viimast kui ussi, mille ma endale kalapüüdmiseks välja valisin.
«Oo, näe, Rõveuss!» «Paeluss!» «Südapahaksuss!» «Okseuss!» «Ussmees, vaata, seal vasakul on Tagumikuuss!» Siis pani ta kõlakoja poole jooksu ja karjus: «Põgene, vaba uss, see on ainus võimalus!»
Ta on ikka mõnusalt segane. Panin ussipurgi puu kõrvale ning jooksin talle järele.
