Käesolev kirjatöö on järg Peeter kase 2004. aastal ilmunud raamatule «Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas». Järg mitte selles mõttes, et jätkatakse esimesele raamatule aluseks oleva kohtuprotsessiga seonduva analüüsimist. Küll aga jätkatakse siin sama problemaatika käsitlemist. Alguses antakse ülevaade nendest reageeringutest, mis oleksid pidanud aset leidma, kui asjaomased ametiisikud oleks leidnud endas jõudu ja head tahet meie õiguskorras erinevate puuduste kõrvaldamiseks. Uues raamatus konstateeritakse, et meie õigusemõistmine toimub ikka vana viisi, nagu seda on kirjeldatud eelmises raamatus. Selle väite tõestuseks esitatakse eelmise raamatu lugejatele juba tuttava elamu C. R. Jakobsoni 16 Tartus) elanike osalusel toimunud kahe tsiviilasja kohtuliku arutluse õiguslik ja eetiline analüüs. Lisaks viidatud kohtuasjadele käsitletakse nende kaante vahel veel paari elujuhtumit, mis peegeldavad meie ühiskonnas üha spvenevat eetilist kriisi mõnevõrra uudsemast aspektist.